Alice kogemuslugu üliõpilasesindusest

Alice Närep – maastikuarhitektuuri 3. kursuse tudeng

Üliõpilasesinduse liige 2 koosseisus (2017-2019). Toetajaliige 2016-2017.

Kuidas ma üliõpilasesindusse sattusin?

Ülikooli õppima tulles lubasin endale, et võtan osa ainult õppetööst, võimaluse korral leian endale kooli kõrvalt töökoha, kuid aktiivsemaks tudengiks ma ei hakka, kogemusi gümnaasiumist on küllaga. Lisaks ma olin kindlal veendumusel, et käin ikkagi ülikoolis ja  mul pole selleks ju ometi aega.

Kahe nädala pärast “Ülikool & Sina” üritusel täitsin üliõpilasesinduse toetajaliikme avalduse, et olla lihtsalt kursis tudengielu võimalustega. Lubasin tudengiesindajatele, et käin koosolekutel kohal, kuid seda lubadust ma paraku ei täitnud. Mul oli aktiivne kursus, kellega sai ise üks üleülikooliline spordipäev korraldatud, teha palju koosõppimisi ja korralikult tudengielu nautida.

Novembris korraldas üliõpilasesindus ürituse, millest ma mõne oma kursusekaaslasega osa võtsin.  Ma mäletan sellest õhtust eelkõige ägedat seltskonda! Nad kõik võtsid meid kohe väga omadena. Pärast toimunud üritust hakkasin rohkem esinduse koosolekutel käima või juhtusin esinduse ruumidesse loengute vaheaegadel chillima. Lõpuks võtsin toetajaliikmena üliõpilasesinduse aasta tähtsama ürituse, “Sõbrapäevapidu”, korraldusest osa. Mulle usaldati korralduses oluline ülesanne ja ma sain tänu nende toetusele sellega suurepäraselt hakkama.

Pärast esimest poolt aastat ülikoolis olin ma töötav tudeng, erialaorganisatsioonis EMÜS tegutsev liige, esinduses tegus toetajaliige ja tudengiaktivist, kes ei pidanud minust ülikooli tulles saama.

Loo moraal: Vea end kohale, anna endale võimalus kogeda ning ka väiksema tahtmise korral jõuad sa kõike!

Millised on minu kogemused pärast kaht aastat üliõpilasesinduses?  

Kevad 2017 otsustasin kandideerida üliõpilasesinduse liikmeks teadmatusega, mida ma üldse tegema hakkan või kas keegi mind üldse selle ettevõtmisega toetab. Kahe nädala pärast olin ma 15-st liikmest koosneva organisatsiooni turundus- ja kommunikatsioonijuht. Juhuu! Ametisse asudes öeldi mulle: “siin on Facebook, uudiskiri, koduleht – TEE!” Ma polnud mitte kunagi millegi sarnasega kokku puutunud. Minu peas oli ainuke mõte: “ma pean esinduse, kui tudengielu eestvedaja, tegevuse muutma nähtavaks 2000-le üliõpilasele”. Otsustasin kuskilt lihtsalt peale hakata. Võtsin osa koolitustest, uurisin, kuulasin, küsisin abi ja hakkasin katsetama. Esinduse ruumidest sai minu teine kodu, koosseisu liikmetest minu sõbrad, mõtte- ja töökaaslased. Kahe aasta jooksul pole mul möödunud ühtegi päeva, kui ma ei mõtleks: “ega ei ole mõnda infokildu, mida võiks maaülikooli tudengitele jagada?”.

Ma olen ääretult tänulik üliõpilasesindusele usalduse ja võimaluste eest. Oleme esindusega kasvatanud oma jälgijaskonda, pidanud oluliseks info levitamist, seda kõikide kanalite kaudu arendanud ja tänu kõigele sellele saame täna öelda: “kui üliõpilasel on mure, siis ta pöördub just meie poole”. Mul on hea meel, et sai loodud kaheliikmeline kommunikatsiooni toimkond, meil on toimiv ja töötav Facebook ning Instagram, loodud uus koduleht ja bränding, teadlik töösüsteem, suhtlus ülikooliga ning me jätkuvalt näeme, et kõike on võimalik veel edasi arendada. Lisaks kommunikatsiooni toimkonna tööle on mul ääretult hea meel, et olen teadlik kõrghariduse toimimisest ning saanud võimalusi sellesse panustada, õppinud koostööd tegema täiesti erinevate inimestega, pidanud oluliseks väikese tudengkonna heaolu ja saanud ülikoolis omandatut juba praktiseerida.

Ma tulin üliõpilasesindusse teadmatusega, sõna otseses mõttes tühjade kätega. Kui ma ühel päeval koosseisust lahkun, siis seda tohutu kogemuste ja kontaktide baasiga, mis on mulle abiks ja toeks nii täna, homme, kui ka tulevikus.

Loo moraal: Kui sul ei paluta mitte midagi teha, kuid kui sa näed suurt potentsiaali midagi suurt korda saata, siis ka väiksema kartuse puhul tasub head asja proovida.

Sulge menüü