Martini kogemuslugu üliõpilasesindusest

Martin Tikk – loodusturismi III kursuse üliõpilane
 
Üliõpilasesinduse liige (2017-2019)
 
Teekond üliõpilasesindusse
Enne Eesti Maaülikooli õppima asumist oli minul selge siht silme ees: “haaran kinni igast võimalusest, mida tudengistaatus mulle pakkuda suudab.” Ma ei teadnud siis, et neid võimalusi on lõputult ning õppetööst võib saada pisike osa kogu tudengielust.
Üliõpilasesindusse kandideerimist ootasin pikisilmi. Minu jaoks oli see loogiline samm. Kuna valimisprotsess on 
alles kevadel, jõudsin enne seda juba tuutorikoolitusele minna ning oma eriala arendama asuda. Mulle meeldis, et kõikidel tudengisündmustel 1. septembrist saadik oli ka ÜE kohal ning end taas mulle meelde tuletamas.
 
Maaülikool polegi kivisse raiutud!
Üliõpilasesinduses tegutsema asudes hakkasin üha rohkem maaülikooli käekäigu vastu huvi tundma. Kui ikka miski ei meeldinud, hakkasin asja lähemalt uurima. Selgus, et paljudest probleemidest polegi õppejõud teadlikud, kuna keegi pole seda neile öelnud. Aegamisi taipasin, et maaülikool on täpselt selline, nagu EMÜ inimesed seda kujundavad. Täna väidan kindlalt: “maaülikool on natuke ka iga tudengi ja töötaja nägu.”
Muidugi hakkasin jagama ka kiitust ülikooli töötajatele, kes on eeskujuks ning panevad tudengil silmad särama. Ka neid inimesi on maaülikoolis hämmastavalt palju. Soovitan kõigil leida enda valitud tee Eesti Maaülikoolis ning jätta siia oma jälg. Tea, et maaülikoolis on palju rohkem võimalusi peidus, kui pealtnäha paistab. Võibolla tundub üliõpilasesindus hirmuäratav paik, kus mingid tähtsad ninad toimetavad. Vähemalt ise mõtlesin nii. Võin kinnitada, et üliõpilasesindajad on nüüdseks justkui pere, kes on alati mind toetamas.
Sulge menüü